Miks me muudkui otsime õnne?

Kui ma mõtlen õnne peale, siis ma mõtlen meie hommikute peale. Jah, poleks elu sees arvanud, et hommikud võivad nii toredad olla.

Minu ja Siimu päev algab alati Uku naeratustega. Me oleme laiskvorstid ja ei viitsi kohe voodist püsti tõusta, vaid jutustame natuke aega seal kolmekesi. Kui me Ukuga kuskile minema ei säti, siis näeb meie hommikune rutiin pärast Siimu tööle minekut selline välja: poja panen mängumatile omaette hängima, teen valmis võikud, võtan kohvi ning istun teleka ette. Aitäh, järelvaatamine, et oled olemas. Mingi aeg oli mu hommikuseks meelelahutuseks "Jimi maailm", kuid nüüd sai traditsiooniks taas "Meeleheitel koduperenaistele" kaasa elamine.

Igatahes, täna hommikul vaatasin just selle sarja viimast osa //jeeee, Sony pealt hakkab see trall uuesti algusest pihta, haha// ning minu südant puudutas Lynette Scavo toost pulmas: Täna taipate, et teil on olemas see, mida vajate, et olla õnnelik.

Aga siis läheb see meelest. Te ei ärka enam hommikul rõõmsa hõikega "Keegi armastab mind", vaid mõtlete: "Mida on mul veel vaja selleks, et õnnelik olla?" Te hakkate otsima ja vahel usute, et olete selle leidnud, aga ei.

Aga te ei saagi seda leida, sest see auk teie südames, mida üritate täita, on juba täidetud. Te olete selle lihtsalt ära unustanud.

Ärge seda kunagi unustage. Pidage alati meeles, kui väga te ihkasite olla armastatud ja kui väga teid armastatakse. See pole lihtne, aga kui te seda suudate, siis lõpetate otsimise ja mõistate, et olete juba õnnelik.

Ma arvasin pikalt, et elus on kõige olulisem lõpetada kool, minna tööle, luua perekond i vsjo. Nüüd, kus mul on kõik need tehtud, leian ma ikka end mõtlemast, et tahan veel ja veel. Veel kuskile pürgida, midagi saavutada. Ma ei taha öelda praegu, et see kõik on vale. Ei-ei, elus peavad olema eesmärgid ning nende unistuste täitumised vürtsitavad meie elu rõõmu ja rahuldusega. Näiteks minu ja Siimu unistus on reisida, kulgeda, olla lihtsalt pingedeta ning nautida üksteise seltskonda ja maailma lõõgastunult. Pole oluline, kus me oleme või kaugele oleme jõudnud karjääriredelil - päeva lõpuks me mäletame ikka neid hetki oma inimestega. Kuid siiski, ma nõustun selle mõttega, et me kipume kahjuks ära unustama, mis ja kes meid ümbritseb. Ma vahel tunnen, et ma ei ütle piisavalt Siimule, kui täiuslikuks ta mu elu teeb ning kui õnnelik ma olen, et ta armastab mind. Et ta siiralt armastab mind.

Kõige turvalisem koht maailmas.

Armas lugeja. Mõtle korraks oma emale-isale, õele-vennale. Mõtle oma sõbrannadele või parimatele töökaaslastele. Mõtle oma silmarõõmule. Mõtle oma lapsele. Mõtle nendele inimestele, kes on su ümber ja kes toovad su näole naeratuse ning südamesse soojuse. Kui tööl läheb kehvasti, kui kontrolltöö saad kahe, kui auto pritsis sind täis, siis mõtle sellele, et sul on keegi, kellele sellest rääkida ning kes teeb sulle kalli, õpetab matemaatikat või annab kuivad riided. Sul on keegi, kes sinust hoolib.

See ongi õnn. Kui sind ümbritsevad inimesed, kes soovivad sulle head. Ning sul on võimalus neile oma tänu välja näidata - öeldes "aitäh Sulle selle abi eest", küsides "kuidas sul läheb?", lihtsalt kallistades.

Märgakem 11.

#õnn #armastus #meeleheitelkoduperenaised #lynettescavo #unustamine