Mul on tänu sellele blogimajandusele olnud rõõm kogeda miskit erilist - inimeste julgust rääkida. Nimelt me tihti märkame, kuidas tehakse miskit valesti, aga ei julge öelda, sest kardame teist osapoolt solvata. Jah, seda on võimalik teha, aga on ka võimalik anda oma arvamus edasi viisakalt.
Ma tänan, et mulle on õpetatud õigekirja. Ma tänan, et mulle on räägitud, kuidas on õigem last kandekotis kanda. Ma tänan, et mulle on öeldud, kui olen eksinud.
Me pelgame õpetada, sest “kes olen mina, et teisele öelda, kuidas elu elada”. Vot, nii ei kõlbagi. Me ei tohiks mõelda, et arvamuse avaldamine on etteheitmine või üleüldse, et meie nägemus asjast on 100% õige. Kui me sõnastame oma mure viisakalt, siis küll teine pool selle ka positiivselt vastu võtab.
Tänapäeval liigub väga kiirelt ja väga palju erinevat informatsiooni. See on inimlik, et kõik ei jõua meieni või kõik ei ole meie jaoks arusaadav. Aga me võiks tunda kohustust öelda üksteisele, kui me arvame, et keegi teeb miskit valesti. Kui me pole enda arvamuses kindlad, siis tuleks enne selles veenduda või alustadagi sellest “ma pole täiesti kindel, aga võib-olla..”
Keegi ei tee vigu ju meelega. Südames soovime me kõik käituda nii, nagu on õigem.
Mis juhtub, kui inimene ei võta sind kuulda? Juhtub see, et võib-olla sul ei olnudki õigus või teda lihtsalt ei huvita. Kui sa aga vaikid, siis sa ei saa kunagi teada, kas ta oleks äkki sulle südamest tänulik olnud.
Ole armas ja ole aus. Räägime sellest, mida me näeme ja mõtleme. Hoolime üksteisest❣️