Programmeeritud elu
- Tänase päeva laps
- Sep 26, 2018
- 3 min read
Updated: Nov 22, 2018
Peaks ära mainima, et ma pikalt mõtlesin, et ei kirjutagi seda postitust. Nimelt 2 korda juhtus mul nii, et kogu kirjutatud tekst kadus ära (esimene kord olin ise rumal, aga teine kord ei saanud aru, kuidas see juhtus). Mõtlesin, et kas see on äkki märk? Ah, mul on selline kiiks ka, et mulle meeldib mõelda, kuidas kõik juhtub põhjusega. Võib-olla on see tulnud sellest, et ma olen üles kasvanud lohutusega, et kõik halb on millekski hea ehk klaas on alati pool täis. Sellest ma tegelikult tahtsingi rääkida - kasvatusest.
Me võime nimetada seda kasvatamiseks või ka reeglite paika panemiseks. Meile on õpetatud erinevaid eluks vajalikke oskusi - kuidas kõndida, kuidas iseseisvalt süüa. Meile õpetatakse, et kui teeme pahandust, siis tuleb vabandust paluda. Kõik väga õige ja hea. Kuid kas me kasvame üles ka valede õpetustega? Kas me vahel mõtleme, mida me endast väiksematele sisse kodeerime?
Õue ei tohi öösel minna, sest siis on kurjad inimesed seal. Pärast gümnaasiumi pead ülikooli minema, sest muidu ei leia normaalset tööd. Tulevikus pead rabama tööd elu eest, et su perel oleks kõik olemas. Lennukiga on hirmus sõita. Koer võib hammustada.
Ma olen "programmeeritud" olema õnnelik. Ma tunnen, et ma ei oskagi väga õnnetu olla. Kui mõni päev ei ole nii hea (just, hea, mitte "mõni päev on halvem", sest positiivsus on võti), siis ma tean, et homme paistab päike. Ma usun, et elus pole piire ning kõik on võimalik. Kui ma miskit soovin, siis selle nimel pingutades suudan oma eesmärgid täita.
Kahjuks on minu ümber ka inimesi, kes kardavad elus uusi asju proovida. Tihti jäädakse unistama, sest vabandusi nende mitte teoks tegemiseks on palju. Nad on üles kasvanud rutiinis kodu-töö-kodu. Miks meile pole õpetatud, et iga takistuse taga on võimalus?
Vaatasin alles üht videot (link SIIN), kus Ameerika bioloog Dr. Bruce Lipton seletas, kuidas 95% elust kujuneb enne 7-aastaseks saamist. See on aeg, mil kujuneb alateadlikkus ehk me hakkame käituma nii, nagu meie keskkond seda soosib. See on aeg, mil me õpime ära reeglid. Reeglid, mida õpetavad meile meie vanemad, õed-vennad, sõbrad.
Väiksed lapsed jälgivad oma ümbrust ja arenevad just selliseks, nagu neid õpetatakse. Viisakus, kodused tööd, ausus. Pange tähele, kuidas käitute ehk millist eeskuju annate.

Sa käid lapsega palju looduses - tõenäoliselt saab temast looduse armastaja. Sa loed temaga raamatuid - temast tuleb nutikas laps.
Need on head variandid. Kahjuks on ka eeskujusid, kus korrutatakse, kuidas elu on ebaõiglane, inimesed on kadedad, vihmane ilm on paha ilm. Millise suhtumisega inimesehakatisi me maailma soovime?
Mulle on palju öeldud, et Uku on kogu aeg nii rõõmus. Samuti on öeldud, et see pole ju ka ime, kui ma ise kogu aeg naeratan. Teate seda väljendit "happy wife, happy life"? Õnnelik ema, õnnelik laps kah!
Kuhu ma tüürin?
Me kõik tahame elada maailmas, kus inimesed on õnnelikud. Igaüks vajab erinevaid asju selleks. Kellele meeldibki rutiin, kellele meeldib seiklus. Mõni inimene tahab karjääriredelil tõusta, mõne inimese unistus on isiksusena areneda. Oluline on see, et me ei kasvataks lapsi üles mullikile sees ning suhtumisega, et kas seda (unistust) on ikka nii väga vaja. Jah, on küll. Me vajame unistusi ning nende täitumisi. Iga üks on oma õnne sepp ning loogem sellist maailma, kus inimesed teadvustaksid seda endale. Saame üle oma hirmudest ning õpime oma kogemustest. Kuigi 95% alateadlikkust on meil välja kujunenud juba enne 7ndat eluaastat, siis me saame seda siiski veel muuta.
Lihtsalt harjutades (harjutamine teeb meistriks) ja endale sisendades (mida usud, nii ka on) - täpselt seda, mida soovid.
Comments