14. PÄEV - 11/07
Sellessuhtes on need kämpinguplatsid head, et kuigi pead raha maksma, siis saad end tunda ikka väga mõnusalt. Jee, sai jälle pesus käia. Mulle nii meeldib vesi. Ma olen aru saanud, et suvel käiakse palju ujumas, aga miks me üldse ei ole käinud? Soojade ilmadega pole veekogude äärde sattunud ning jahedatega ju ka pole mõnna. No mis seal ikka, mulle piisab ka pisikesest vannist!
Järgmine peatus - Belgia! Meil ei olnud väga mingeid erisoove, et mida seal külastada, aga shokolaadi tahtsid emme-issi ikka.
Muide, Rotterdamis kaotas emme mu lemmiku luti ära, aga see mind väga kurvaks ei teinud, sest neil oli üks varu veel kaasas. Mis kõlas aga hirmutavalt, oli see, et emme ütles täna, et kui teine peaks ka ära kaduma, siis uut nad mulle ei osta ja peangi ära unustama selle lõbu. Say whaaaaaat!?
Nonii, sõit hakkas pihta. Alguses mõtlesime minna Antwerpi, aga issi sai seal liikluse peale nii vihaseks, et vist solvus ja sõitis edasi. Niisiis tulime ikkagi Genti, kus nad käisid 2015. aastal, mil trippisid Pariisi.
Siin on niiiiiii ilus vanalinn! Kõik näeb väga uhke välja. Huvitav, kuidas riikidel on mingi oma võlu - Saksamaa näeb nii vana ja ajalooline välja, Holland väga värviline ning cool, Belgia uhke ja ilus.. Milline mu kodumaa Eesti on?
Ounou, te ei kujuta ette, mis just juhtus.. Nüüd kaotas issi mu luti ära! Emme sõnuski ära, wäääää!!! Mis nüüd saama hakkab? Kuidas ma magama jään öösel uuesti, kui ärkama peaks? Kuidas ma autoga sõidan, kui jonn peale tuleb? Kuidas emme-issi mu virisemist välja kannatavad, kui praegu sai vabalt korgi ette panna? No elame näeme..
Ööbisime mingis parklas Gentis, mis oli täis matkaautosid. Magama jäin muide ilma lutita ilusti, lihtsalt kauem otsisin seda mõnusat asendit. Tundub hetkel, et ma vist ei pea suurt paanikat neile tekitama.
15. PÄEV - 12/07
Nonii, ärkasime üles ja läksime tanklat otsima, et emme-issi saaksid pissil käia. Neil pole selliseid vingeid mässusid nagu mul. Leidsime ägeda pesumaja ka ning kasutasime kohe võimalust taas mustad riided siuhsauh puhtaks saada. Mul tuli selle ootamisega nii suur väss peale, et jäin seal magama.
Sõitsime edasi Brugge linna. Seal olid nad samuti varem käinud, kuid mul on hea meel, et nad minu ka sinna viisid. Hobused sõitsid vanalinnas, kuigi väga kahju oli neist. Maal karjamaal oleks ju palju vahvam olla. Jalutasime ringi ja imetlesime taas ilusat Belgiat.
Kurb on see, et me ei leidnudki Belgiast vanniparti. Saksamaalt ja Hollandist ostsime ning mõte oli tagasi teel osta Läti-Leedu-Poola omad ka ja siis reisul läbitud riikide omasid koguda. Ma kujutan juba ette, kui vinge vannis nendega möllata on! No äkki kõikvõimsast internetist leiab ka Belgia oma. Lisaks ei söönudki emme-issi shokolaadi, lihtsalt ununes. Küll aga ostis emme isuäratava vahvli igast hea ja paremaga:
Muide-muide, ma olen siiamaani ilma lutita olnud. Käkitegu! Aint autosõidu ajal tahaks lutti, oleks mõnnam. Ma olen üritanud natuke viriseda, et äkki neil kuskil ikkagi on üks lutt peidus ja siis annavad mulle, aga nad ei tee must välja. Mis seal ikka, jään siis vait ja passin niisama aknast välja. Silmad lähevad raskeks, sügan neid natuke.. Ja nii ma põhimõtteliselt kõik sõidud tukastangi. Ööseks läksime jälle ühte tankla parklasse.
16. PÄEV - 13/07
Miski äratas mind üles umbes kella 7 paiku ja see ajas mind nutma. Emme võttis mind nende kaissu, kuid sellest ei piisanud mulle. Ma tükk aega nukrutsesin. Issi oli ka jobu, sest selle asemel, et mind lohutada, muretses ta, mida teised inimesed mõtlevad, kes mu kõva jonni kuulevad. Emme õiendas temaga, et ta ei põeks ja uskus minusse, et küll ma varsti maha rahunen. Issi vist ikka mõtleb selle luti ostmise peale.. Äkki peaks rohkem jonniga pingutama ja õnnestubki saada. Mulle lihtsalt niiiiii meeldis lutt. Igatahes mingi hetk jäin ikkagi uuesti magama ja kui 10 aeg üles ärkasin, siis olin väga rõõmus. Emmeissi olid ka, sest polnud ammu ju nii kaua magada saanud!
Mis veel? Ma olen reisi jooksul päris palju igalpool kukkunud. Õnneks ei miskit hullu, olen ju laps ja ikka juhtub. Näiteks eile kukkusin õnnelikult vastu tooli nurka nii, et silma kõrvale tuli sinikas ning täna hommikul koperdasin äärekivi pealt näoli vastu maad, et otsa ees ja nina peal on kriimud. Ma isegi veits uhke, sest see tähendab, et ma olen möllumees!
Me oleme nüüd Prantsusmaal, linnas nimega Dunkerque. Oled äkki selle nimelist filmi näinud "Dunkirk"? Siin toimus inglaste poolt käivitatud operatsioon Dünamo, mille käigus evakueeriti üle 300 000 liitlasväelase. Selleks aeti kokku kõik võimalikud paadid ja muud veesõidukid, et sõdurid tagasi koju Inglismaale saaks. Käisime selle teemalises muuseumis ka (lahe, et seal võis pildistada), issile meeldis väga. Ma tahaks suurem juba olla, siis võib-olla saaks aru ka, miks ma näitusel olevate asjade otsa ei tohi ronida.
Ranna promenaadil jalutasime ka! Seal oli suur batuut, kuhu emme ronis ja lausa sealt kõrgelt alla ka hüppas! Mulle jääb natuke mulje, et ta on natuke julgem ja lapsikum, kui issi. Me likey! Oo ja liiv oli hästi pehme. Aga mega kõva tuul oli, emme pani mu rätiku endale kõrvadele, et soojem oleks. Issil oli miskipärast häbi, aga emmel oli savi. Mina olen rõõmus, kui emmel hea olla.
Emme-issi ei leidnud head söögikohta või õigemini neile lihtsalt ei sobinud miski (ja siis öeldakse, et ma virisen), aga magus läheb küll alati peale. Ma jälle ei saa aru, miks nad seda minu selja taga salaja sõid. Ajan teid ka kadedaks..
Sõitsime ööbimiskohta, milleks oli linna lähedal mingisuguse metsapargi parkla, kus issi tegi kardulaid. Pärast käisime veel jalutamas ka, issi väga ei viitsinud, aga emme käis peale..
Ja ongi tudi aeg käes. Ilma lutita, jälle, mhh. No eks ma siin nihverdan ja vingun natuke, aga eks magama tuleb ju lõpuks jääda..
17. PÄEV - 14/07
Algas ilus päev! Ärkasin rõõmuga, mängisime natuke voodis, siis tegi issi meile praemuna, pärast söömist jooksin ringi, issi puhastas autot ja 12 paiku hakkasimegi Calaisi suunas panema. Mis seal? Sealt pidid sõitma laevad Inglismaale! Jeps, juba õhtul seal! Oh, see Calais on nii armas linnake, nagu prantsuse filmis - väiksed tänavad ja kokkupakitud majad.
Otsisime toidupoodi ka, aga põhimõtteliselt kõik olid kinni, sest täna oli Bastille'i päev. Üks pisike pood ikka oli lahti, kus müüja lubas emmel isegi oma vetsus käia.
Oleme nüüd laeva peal. Mul on raske püsti püsida, sest laev kõigub ikka täitsa hullult. Issi muretseb, et ta ei oska piisavalt hästi ujuda. Tegelt pole asi üldse hull, emme on Rootsi kruiisil hullemat näinud.
Vauuuuuuuu, kohe kui laeva pealt maha sõitsime, siis emotsioonid olid vägevad. Nii ilus on kõik siin Inglismaal - kõrge rannik, kihvtid majad, mägised ja käänulised teed. Ainult ma ei saa aru, miks inimesed valel pool teed sõidavad. Issi ka totu sõidab nende järgi kohe. Sõitsime kohe ühte peatumiskohta, kus oli ikka rahvast, kes piknikke pidasid. Me käisime mere ääres, kus oli paradiis - mega mega mega mega mega mega mega x miljon palju kive.
Pärast tegime veel suppi ja kolisimegi Bussusse vedelema. Olen väga põnevil, kuidas meie eluke Inglismaal veereb. Vasakpoolne liiklus, kallis kütus, emme-issi läbisaamine. Issi muretseb palju raha ja turvalisuse pärast, aga emme mitte ja siis nad siin vahel natuke jauravad. Mul on hea meel, et issi hoolib meist väga, aga mul on ka hea meel, et emme võtab vabamalt. Asi peab olema tasakaalus, eksole. Ma tahaks öelda, et mul on, aga pean ausalt ütlema, et praegu on ikka väga raske. Ma jäin täna jälle nutuga põhimõtteliselt magama. Virisen palju, kui oma tahtmist ei saa. Igatsen väga oma lutti. Emme näeb siiski asja positiivselt - minu öised magamised on veelgi paremaks läinud ehk ei ole öösel üles ärganud ja magan kauem ka. Ega siin muud üle jää, kui elada see periood üle. Lapsed ju jonnivadki, aga emmel-issil on lihtsalt minuga nii vedanud, et tänu lutile olen olnud kuku-uku-pai. Ma nüüd natuke testin neid, kas suudavad jätkuvalt kannatlikuks jääda!
18. PÄEV - 15/07
Good morning, Great Britain! Kuna ööbimiskoht oli tasuta 18-8:00, siis hommikusööki seal ei jõudnud teha. Läksime Pitstopi ja tellisime traditsioonilised:
Mämm-mämm! Ma sain esimest korda kõrrejooki ka! Ja nüüd edasi Walesi suunas. Seal elab minu vanatädi tütar, kes võtab meid lahkesti vastu. Tal on nii nunnu tütar ka, keda ma pole varem näinud, aga ma loodan, et me saame headeks sõpradeks!
Tulime õhtuks ja ööks Swindoni linna, Coate Water Country parki. Siinsetest tegemistest ja natuke rohkem täpsemalt elust kaubikus kirjutan juba järgmine kord! Nagu inglise keeleles öeldakse - stay tuned!