63.PÄEV - 29/08
Selle palavusega on emme ja issi koguaeg nii vingus nägudega, sest miskit ei jaksa justkui teha. Kuna me tahtsime mõnda suuremasse linna pardijahile ikka minna ning Prahasse ei saa Bussuga keskkonnatsooni pärast, siis valisime päevaplaaniks Brno loomaaia, et pärast seda linna peale kaema minna. Kole palav oli küll ja paljud loomad olid peidus ning magasid varjulistes kohtades. Mulle väga meeldivad loomad, eriti kui nad ringi jooksevad ja neid põnevalt jälgida saab. Kalad on ka ägedad, mull-mull-mull-mull väiksed kalad. Lemmikkoht oli ikka see aiake, kus sain kitsedele pai teha!
Ma tahaks väga endale Tšehhi parti ka saada. Emme-issi ei leidnud ühtegi suveniiri poodi kahjuks. Homme uus päev, äkki siis näkkab.
64. päev - 30/08
Päeva esimene pool oli väga märg ja unine. Võtsime suuna Olomouci poole, sest ööbisime selle lähedal ning see tundus ka selline natuke suurem linnake olevat. Google mapsist otsides aga mõistsime, et siin pole ka suveniiri poodi. Ilm läks jälle nii kuumaks, et jalutama me ka ei viitsinud minna (loe: emme ja issi), vaid sõitsime edasi. Me ikka väga palju täna tiirutasime ja jälgisime maailma Bussust.
Tšehhi on väga armas. Emme sõnul näeb see kohati väga kodune välja. Teed ja majad on jäänud Nõukogude aja nägu, paljudes kohtades polnud kaardimakse võimalust ja kõige tipuks issi sõnul ei osata väga autoga siin sõita. Hinnad on ilusad (numbrid küll suured, sest 1 € on peaaegu 26 Tšehhi krooni, aga tegelikult on need täitsa soodsad, issi ütles, et eriti õlu, mis maksab keskmiselt 40 senti pudel, odavaim 20 eurosenti) ning loodus lasi samuti silmal puhata. Kurvaks teeb mind natuke see, et seda avastamisrõõmu jäi siin väheks, sest tulime juba Poola ära. Pole hullu, kui ma suureks saan, siis tulen ise siia tiirutama. Aga ma pean kellegi endaga kaasa võtma, et peitust mängida! Kas sina tahad tulla?
Alguses emme mõtles, et läheks tiirutaks Slovakkia mägedes ka, aga issi on nende kuumade ilmadega reisimisisu ära kaotanud. Ega tegelikult ma näen, et emme igatseb ka koju. Mina lähen ju oktoobris lasteaeda, seega ma loodan samuti, et jõuan ikka rahulikult enne seda vana eluga uuesti kohaneda. Õnneks pole veel reis ju läbi! Elame näeme, kuhu elu meid viib või peaks ütlema, kuhu Bussu rattad veerevad?
Issi ostis mulle mu esimese Lego komplekti! Nüüd saan ma puu otsast tuletõrjeautoga kassi ära päästa! Või lihtsalt autoga põrrr teha!
65. PÄEV - 31.08
Me ööbisime maanteeäärses puhkepeatuses. Minu meelest on need täitsa viisakad - vetsud, isegi duššivõimalus, söögikohad ja söögilauad ning mänguväljak jeeeee! Ma ärkasin täna juba kell 6! Issi oli täna öösel palavuse tõttu väga kehvasti maganud, nii et me läksime emmega õue ära, et ta saaks puhata. Sõime võipsu ning mängisime. Liumägi ja muud asjad olid väga-väga märjad, sest õhtul ja öösel sadas mõnusalt vihma ka. Aga pole hullu, mänguväljakul oli tore liivakasti mänguasjadega mängida - liiva asemel tohutu hulk pisikesi kive!
Esimene peatus oli Łódźi linnas, kus põgenesime kaubanduskeskusesse, sest õues oli kaunis palav. Toas oli mõnus ringi jalutada ja Poola hindasid imetleda. Mina sain endale tõukeratta, mida ma juba siis väga häälekalt nõudsin, kui me reisi alguses Poola Decathelonis uudistasime (video tehtud 2 kuud tagasi Poolas, issand, mis asi mul küll suus on).
Seoses lutist võõrutamisga on reisi jooksul juhtunud ka selline asi, et emme ei anna mulle enam tissi, nüüdseks vist natuke üle nädalakese. Ma läksin üks hetk väga nõudlikuks ja nutsin palju, ma ei osanud enam emmega niisama pikutada, vaid kohe tahtsin piima, hommikuti kui silma lahti tegin, hakkasin kohe jaurama. Ma mõistan emmet, miks tahtis selle pulli lõpetada. Ma juba nii suur, et kiindun tugevalt, aga samas veel nii väike, et lepin kiirelt. Ega ma vist ei nutnudki, kui rohkem ei saanud. See läks nagu nii muuseas. Olen väga rõõmus laps jätkuvalt - ilma luti ja rinnapiimata. Emme-issi on uhked, et ma need lõpetamise perioodid nii lihtsalt üle elasin!
Emme valis meie järgmiseks sihtpunktis Varssavi, kus ühes pargis pidid olema ilusad värvilised purskkaevud. Oi, kui põnev! Esiteks, mulle meeldib vesi ja teiseks on värviline äge! Enne seda käis issi jälle ühes poes ning ostis mulle turvatooli, sest häll hakkab juba väikseks jääma. Meie emmega olime autos ja lollitasime.
Nii palju rahvast liigub siin ringi. Justkui toimuks midagi. Mingi üritus? Tähtpäev? Mis-mis? Emme nägi väikseid lõkkeid jõe ääres ja taipas, et äkki on seoses Muinastulede ööga siin miskit. Samas vikipeediast leidis veel sellist infot 31. augusti kohta: 1) 1920 – Nõukogude-Poola sõda: Poola saavutas Komarówi lahingus olulise võidu Nõukogude Venemaa üle; 2) 1980 – Poola valitsuse esindajad ja Lech Wałęsa kirjutasid alla kokkuleppele, mis tagas õiguse ühineda vabadesse ametiühingutesse, tõstis töötajate palka ning tagas neile paremad töötingimused. Nii sündis ametiühingukoondis Solidaarsus.
Eks põhjuseid pidutsemiseks tundub palju. Igaljuhul oli seoses sellega parkimiskohti võimatu leida. Tiirutasime ringi ja otsustasime, et tuleb siis tulevikus uuesti tulla. Emme oli väga kurb, sest ta ikka väga tahtis jalutama minna. Issi jõudis juba öelda, et tal on väga kahju, kuuuiiii märkas üht parkimiskohta! Isegi mina jõudsin juba silma kinni poetada, aga õnneks magama ei jõudnud jääda. Läksimegi jalutasime parki ning see vaatepilt, mis meile avanes, oli super! Seal oli ikka suur show - muusikarütmis purskamised, projektoriga näidati vee peale filmi. Emme tegi insta laivi ka, mida homse õhtuni saab näha. Siin on pisike videoklipp, mis emme tegi, kui üritus oli juba läbi ja me tagasiteel olime.
Loomulikult tiirutasime vanalinna peal ka, et mulle parti leida. Kuidas on see võimalik, et Varssavi vanalinnas ei ela ühtegi Poola parti!? Issi on jumala kindel, et ta on kunagi kuskil näinud sellist. No mis seal ikka, õnneks on mul päris vahva seltskond parte ja muid vanniloomi juba olemas.
66. PÄEV - 01/09
Tere September! Nüüd on seljataga 31 päeva tänulikkust. Emme lisas iga päev instagrami pildi, kuhu kirjutas, mille üle tema, issi ja mina tänulikud sel päeval olime. See oli nunnu tegevus ning pani mõtlema ka vihmastel ning "tavalistel" päevadel, kuidas piisab pisikestest vahvatest hetkedest, et koos oleks rõõmus olla.
Oleme Grajewo linnas, et ma saaks oma uue tõukekaga sõita. Ei tule pooltki nii hästi välja, kui 2 kuud tagasi. Imelik. No eks tuleb veel harjutada, mul on õnneks terve maailma aeg.
Peatusime täitsa suvalise koha peal tee ääres ning tegime makarone hakklihaga - meie pere aegumatu lemmik. Kõhud täis, jätsid söödud, minek! Täna jõuame kindlasti Leetu, aga kuhu täpsemalt ja mis edasi? Mulle sobib kõik. Ma elan üks päev korraga. Minu jaoks on iga päev täna. Peaasi, et mu tõukekas minuga kaasas seikleb.
Jep, nagu aru võite saada, siis me oleme koduteel. Põhjuseks ei ole kindlasti see, et me ei viitsiks või ei tahaks, vaid lihtsalt elu Eestis kutsub tagasi. Issil toimetamisi, emme igatseb inimesi, mina hakkan lasteaia poole sättima. Mida lähemale kodule me jõuame, seda kiiremini tahab issi sinna jõuda, emme on lausa nädalavahetuseks juba plaanid meile teinud. Kindel on see, et meie trippimised ei saa selle reisi lõpuga otsa. Eestis on veel palju kohti, mis vajab avastamist ja samuti on plaan kindlasti veel Euroopat külastada. Elu on ju seiklus! Ma kindlasti postitan teile veel, sest vaja reisist kokkuvõte teha, mis meeldis ja mis meeldis väga palju. Tegelikult on veel rääkimata asju, lihtsalt ma olen veel nii pisike, et ma ei oska end sõnadesse panna ja ma ei tea ka kõike. Emme ja issi on siinkohal targemad. Äkki me peaks kõik koos tegema 3in1 raamatu - tarkusi täis variant täiskasvanutele, seiklusjutt lastele ja miskit minusugustele beebidele ägedate piltidega?