See oli ammu (loe seda nagu lehmahäält: am-muuuuu), kui emme viimati teile kirjutas meie ehitusprojektist. Kuigi selleks hetkeks olid meil juba algelised mängukastid platsi peal olemas, kirjutas emme ajast enne seda. Seda aega, mis on meist mööda läinud, nimetatakse minevikuks. Seda tagasi ei saa, aga need hetked jäävad alles ikka. Piltide peal, asjade abil ja meie peas mälestustes. Minu arvates ongi viimane aeg nüüd meenutada, kuidas ma aitasin ehitada kahte mängukasti, enne kui see mu mälust ununeb. Tegelikult ma sain aru, et need ei ole mulle mängimiseks mõeldud.. Aga kuna nende sees ja nende ümber ja nende äärte peal oli üli äge oma tähtsaid asju ajada, siis kasutasin ma seda võimalust loomulikult ära! Ja tegelikult ma vist väga ei aidanud neid ka, vaid pigem pakkusin seltsi. Käib töö ja lõbu koos!
Alguses kaevati mulle nelinurksed teerajad, mida mööda sai mõnusalt tipa-tapatada. Emme ja issi toimetasid seal isegi pimedas, kui mina toas magasin. Keegi peab ju puhkama ka! Need ääred täideti aga lõpuks killustikuga ning kuna väga oluline oli, et kõik oleks pressitud kokku, rentisime pinnasetihendaja! Sellega sai nii lihtsasti ääred tasandatud, et mina sain nautida ringi ratast jooksukaga vuramist (liiva sisse jäin koguaeg kinni).
Et kõik oleks täpselt ja õigete mõõtude järgi ehitatud, olid abiks ise tehtud-hästi tehtud puuvaiad. Nende külge kinnitas issi nööri ja vedas mööda platsi igate pidi laiali. Seal oli mingi loogika ka, aga minu jaoks oli see kui üks tüütu takistusrada. Nende pihta ei tohtinud minna, sest need tähistasid piirjooni ja olid täpselt vajalikul kõrgusel, kuhu fibo plokid pidid ulatuma. Ega ma neid peenikesi nööre ju alati ei märganud ka, vaid koperdasin tihtipeale nende otsa. Sain natuke pragada ka, et ma tähelepanelikum oleks..
Ma seekord ei räägigi teile samm-sammult asju, see lihtsalt ei ole mu jaoks nii põnev. Tähtsamad hetked edastan ikka! Näiteks vahepeal käis suur veoauto meie platsil ja tõi fibo plokid. See oli nagu MEGA suur ja sellel oli kraana küljes. Enne seda tõi kallurauto meile killustikku ning hiljem vundamendi täiteks kaks koormatäit liiva. Nii äge, kui sellised lahedad tööautod meid külastavad! Huvitav, kes järgmiseks tuleb.. Kumb on lahedam pilt - kas kraanaga veoauto või mina kopaga liivahunniku otsas?
Ma oleks peaaegu ära unustanud ülilaheda jutu! Fibo plokkide vahele käis armatuurvõrk, mis nägi välja nagu rongitee. Kui issi esimese peale pani, siis tõi emme mulle mu Toomase ja teised sõbrad ning kasutasin taaskord mängukasti võlu ära.
No igatahes nii see vundamendi tegemine käiski: kaevasid ääred, täitsid killustikuga, käisid tihendajaga üle, ladusid fibo plokid (jaaaa, sellega kaasnes ka segu tegemine, aga seda jagas emme teiega instas ka), siis täitsid liivaga sisu ja tasandasid jälle. See tundus päris tüütu, sest kõik pidi loodis olema ja õigel kõrgusel, ma aitasin ka seda kontrollida. Issi oli tubli, mina muidugi ka.
Eks ma vist pean hakkama sellega leppima, et ma ei saa seal sees enam mängida. Juba praegu mind sinna peale kõndima ei lubata, sest see pidi ohtlik olema. Ma veel ei räägi, miks. See on järgmise postituse teema. Kohe-kohe on vundamendid valmis, aga ma jätan jah hetkel jutu pooleli. Järgmine kord on üks uus äge auto jälle meie juures käinud (saladuskatte all võin öelda, et tal oli lont!). Võib-olla saan natuke ka majaplaani teile tutvustada! Kas sa ka natuke ootad juba? Mina olen küll põnevil. Nii vahva on emme-issiga seal möllata ja askeldada, koguaeg on huvitav ja ma saan nii palju uusi asju proovida ja avastada. Mul on tõesti vedanud oma eluga, juba nii varakult! Mis mind küll veel ees ootab.. :)