Iga kirjutis algab vist sõnadega "pole ammu teile rääkinud, mis toimunud on" ja ega see nüüd erand pole. Rohkem kui kaks kuud tagasi jagasime teiega, kuidas võtame end nüüd taas käsile ja jätkame töödega. Me oleme nüüd igatahes päris tegusad olnud ja jagada teiega on palju. Aga alustame sellest, mis toimus aprillis ja mais. Pärast viimast postitust jätkasime me vundamendi soojustamisega, kus oli mul päris lahe ülesanne ning sain suureks abiks issile olla:
Ma mainisin eelmine kord seda ka, kuidas emme-issi lubasid mulle liivakasti ja batuuti. Loomulikult ma need ka sain! Liivakasti tegime ise - issi pani lauad kokku, mina lihvisin (osaliselt) ning emme tassis liiva ja mänguasjad sisse. Ma olen ikka päris osav töö tegemises, emme muudkui filmib uhkusega. Eks ma eputan teile ka.
Räägin natuke niisama juttu ka, sest olen vahepeal pidu ka pidanud ning lihtsalt puhanud, koguaeg ei saa ju tööd rabada. Meil näiteks käisid volbriööl sõbrad külas. Tegime lõket ja rääkisime juttu ning kuna pimedas ei näe hästi, kuhu astud, siis oli vundamendi peal täiega lõbus ringi joosta. Mai alguses tähistasime loomulikult ka minu ja emme sünnat (pildil on tädi Krissu tehtud tort dinosaurustega, niii äge eksole) ning siis saingi emmelt-issilt kingituseks batuudi! Batuudi panime me liivakasti kõrvale, aga nüüd eile tõstsime selle sealt ära, sest pidevalt oli see kuuseoksi ja vaiku täis. Emme sai endale sünnipäevaks ukulele minu ja issi poolt ning nüüd on nii mõnus vahel koos batuudil istuda ja laulda. Ma olen batuudi peal lõunaund ka maganud, aga eriti mõnus oli magada kiiktoolis. Oeh, üldse on nii mõnus ikka kui ilmad soojemaks läksid. Ma põhimõtteliselt elangi õues, söön ka värskes õhus. Ainult öösel magamas käin toas, kuid seda ka sellepärast, et nii peab.. Kui sääski poleks, siis võiks küll värskes õhus öösel ka magada. Ei, ära arva, et mina neid kardan.. Üldse mitte! Pigem emme-issi hakkaks virisema. Minul on suva, ma magaks nagu nott õues!
Aga platsi peal töö käib täies hoos, eriti nüüd juuni kuus, kui issil puhkus hakkas. Ta on koos vanaisaga ikka ääretult tublid ja veedavad seal palju aega. Mina tunnen, et ma väga ei viitsi enam teha. Mul on nii palju põnevat ümber ringi uudistada ja vaja erinevaid mänge mängida ehk usaldan töö tegemise meeste kätte. See on see koht, kus mulle meeldib öelda, et olen veel väike. Kui ma emme kaissu tahan magama minna, siis ütlen ka, et ma olen veel väike ja võin. Aga kui ma tahan toimetada ja tööd teha, siis olen suur poiss, sest suured poisid tohivad ja oskavad. Ja kui mina tahan, siis mina tohin. Oskan ma niikuinii kõike.
Mai lõpuks kerkis meie platsile vahva asi, mis meenutab juba maja ning mida varsti saab nimetada oma koduks. Ma tean, kus on minu tuba! Vahel kutsun emmet juba praegu sinna endale külla ka.
Juuni toimetamised jätan ma järgmiseks postituseks. Aga hakkab looma või mis?