Vahel harva tuleb beebiga ette ka tüütumaid magama jäämise saagasid. See vahel harva oli näiteks täna.
Kell pool 8 otsustasin Uku tuduma panna. Panin voodisse ja laulsin unelaulu ja nagu naksti juba uinus ka. Olime ise Siimuga all korrusel kuni hetkeni, mil umbes tund aega hiljem kuulsime jonni. Tulime käbe vaatama, mis toimps. Arvatavasti oli Ukul lutt suust välja kukkunud ja see äratas ta üles ja enam magama ei osanud jääda. Panin luti Ukule suhu, ššš-itasin ja lasin juukseid/nägu näppida ning uinuski taas uuesti.
AGA mul oli ju vaja hakata rulood ette tõmbama, mille peale otsustas Ukukas, et see segas tema und ja ärkas üles. Alguses oli ta rahulik, kuid magama ei osanud jälle jääda. Lõpuks sai aru, et ta on niiiiiiii väsinud, et tuleb jonnima hakata. Kuskil pool tundi korda mööda Siimuga üritasime teda rahustada - tissist ei hoolinud, süles natuke aega püstiasendis oli rahulik, mu käekell püüdis ka mõneks hetkeks ainult tähelepanu. Hooti kisas lihtsalt täiest südamest! Lõpuks võtsin Uku meie vahele, mina ššš-tasin ja Siim lasi oma juukseid näppida. Juba oli suur lootus, et jääbki magama, aga ei.. wääääää
Emmel-issil juba kopp ees, et mis toimub.. Võtsin telefoni ja panin vihmatormi hääled youtubest käima..
MAGIC.
Uku jäi tasa. Vaatas Siimu ja pani silmad kinni.
Me olime üllatunud, et see kõik nii järsku juhtus. Just ta jonnis ja vähkres ja ei näidanud mingit rahumeelt. Nüüd hetkega lõõgastus.
Aga see pole veel kõik! Muidugi meie ”omg, kas tõesti see aitas nii ruttu” jutt suutis ikkagi jälle Uku üles ajada..
Uku keeras end vaikselt minu poole ja lihtsalt vaatas mulle otsa. Kuskil 3-4 minutit oli meil nii armas silmside. Ühe käega sasis ta mu juukseid ning teise käega katsus nägu. Vihmamuusika käis taustal.
Magama jäämise võistluse võitis muidugi Siim, tema järel Uku ning minul oli neid nii armas vaadata, et uni kadus ära ja siin ma nüüd olen - jagan teiega hetke, mil kõik ei olnud pidu ja pillerkaar.
AGA lõpp hea, kõik hea. Ukul vedas ja sai emme-issi kaissu. Minul vedas, et sain nii ilusa 121 hetke Ukuga. ❤️