Hommik on käes, möödas on öö, tõusen ma koos päikesega, tere uus päev.
Seda laulab emme vahepeal. Tema käib ka lasteaias ja tema lauluõpetaja on talle seda õpetanud. Emme ütleb, et ma olen üks vahva hommikupäike. Olen alati rõõmus, kui ärkan. Aga miks ei peaks? Uus päev uuteks seiklusteks on alanud!
Mul on tihti komme varahommikul emme-issi kaissu ronida ja seal nendega koos edasi magada. Vahel ma vist natuke segan ka neid - issil on kitsas ja emmet tagun jalgadega. Aga mul on südames rõõm, kui saan nende suures voodis nendega koos kaisutada. Võtan alati Mõmmu ka kaasa. Vahel isegi oma padja.
No ja iga hommik peab juukseid kammima. See, et ma olen poiss, ei tähenda, et juuste eest hoolitsema ei peaks. Mul on ilus soeng, mida ikka vahel kammima peab. Pesema peab ka, see mulle väga ei meeldi. Aga kuna ma tihti mingit möga juustesse ajan, siis eks pean sellega leppima. Juukseid kammida meeldib mulle rohkem emmel. Olen päris osav selles. Võib-olla on see mul geenides, tädi Krissu on andekas juuksur. Kui eriolukord läbi saab, siis peaks ta käte alla minema küll, varsti juuksed jälle silmas. Seoses emme juuste kammimisega avastasin, et tal need kole õhukesed, et proovisin talle osad juuksed harja seest tagasi pähe panna. Emme on kindlasti rõõmus, kui tal paksemad juuksed on.
Ma olen emme vastu hea. Emme on minu vastu ka. Aga vahel me ikka vaidleme ka. Vahel võidan mina, vahel tema. Meil tekkis näiteks tüli, kas ma saan kohukese kohe või pärast sööki. Mina tahtsin kohe, aga ma ei saa aru, mis põhjusel emme arvas, et hiljem on parem. Võib tegelt öelda, et me tegime kompromissi. Ma võtsin mõned ampsud tatart ja siis sain kohukest. Läbi suure jonni muidugi.
Kogu selle tralli juures oli ka hetk, kui ma sain vihaseks. See oli juba magamistoas, aga enne seda kui emme alla andis ja kohukest andis. Ta mõtles, et paneb mu magama ning ei anna kohukest, sest ma jonnisin ja polnud nõus kogu sööki ära sööma. Ma loomulikult hakkasin protesteerima. Ma olin nii vihane, et võtsin kätte prügikasti (see oli õnneks tühi) ning viskasin seda. Emme aga seejärel üllatas mind. Ta andis mulle paar pehmet mänguasja ja ütles, et näe viska neid vastu ust. Mulle meeldis, et ta lubas mul vihane olla, aga mul kadus küll selle peale see õige paha tuju ära. Istusin talle sülle ja nutsin ja ütlesin uuesti, et ma tõesti tahan kohukest. Kuna emmel pidi varsti töökoosolek hakkama, siis tahtis ta kiirelt asjaga ühele poole saada ning sammusimegi siis taas kööki. Oi kui rõõmus ma olin selle kohukese üle! Tuttu läksin ka rõõmsalt! Minu meelest kõik võitsid!
Millega me siis tegeleme kah.. See nädal on veenädal, mis tähendab, et minu õpetaja annab vee teemalisi ülesandeid. Esmaspäeval kallasin vett kaussidesse. Emmele pakkus see nalja, mul oli väga huvitav.
Teisipäeval käisin vannis ja emme andis mulle pudeli kaasa. Kas teadsid, et kui see vee alla panna, siis tulevad mullid? Kui ühte nuppu vajutada, siis tulevad vanni seest ka mullid, aga need mulle ei meeldi. Need teevad kõva häält. Mulle meeldis taustamuusika, mida emme lasi arvutist. Need olid veeteemalised lastelaulud. Tutvusin lähemalt kaladega ka (emme näitas, kus on uimed ja lõpused) ja hüpatasin tekil üht looma (nagu kala lainetes) niimoodi, et emme hoidis ühe poole nurkadest ja mina teise. Hiljem sain ise ka teki sees kala mängida, vanaema ja emme kiigutasid. Issi võiks rippkiigu üles panna õue, äkki saaks juba ühe lõunauinaku seal isegi teha.
Ma olen suuuuuuuuuur vee fänn. Isegi saunas käies on mu lemmikosa dušši all olemine. Kaladega olin tegelt juba tuttav, sest meil on kodus akvaarium, kus nad elavad. Emme avastas kalade vaatlusel, et ma tunnen mõisteid suur ja väike (ta pole mulle neid õpetanud, selle nimi on vist loomulik intelligents). Tahaks ujuma minna. Varsti pidi eriolukord läbi ka saama, siis äkki emme viib mind suurde basseini. Vann on väike bassein. 1-aastane on väike laps. Mina olen kohe 2-aastane. Mina olen suur laps.
Mis ma siin ikka jutustan. Kodus on tore. Mängin kutsudega (vahel tahaks kiusata neid, aga suured ei luba), sõidan issi autoga ning aitan kodutöödes. Eks ma igatsen natuke oma mängukaaslaseid ka. Aga pole hulllu, pean lihtsalt teisi koduseid muudkui sikutama ja sakutama, et nad mu seiklustega kaasa tuleks.
