Ma olen nüüd nii suur poiss, et tahan kõike teha. Ma ju oskan kõike teha! Ma käin, uurin, katsun, nuputan. Mulle meeldib issi Miatas mängida. Olen härrasmees ja avan alati emmele küljeukse ning sulgen selle, kui ta on ilusti sees. Seejärel jalutan juhi ukse suunas ja lähen istun ise rooli. Kui ma vahel issiga seal istun, siis kipun minema ülemeelikuks, et issi peab mind korrale kutsuma öeldes "ära katsu seda" või "nii ei tohi". Ma ei saa aru, miks ma ei või, ilmselgelt ma muutun kurvaks ja hakkan nutma. Emme oskab natuke paremini sõnu kasutada, ta ütleb mulle "sõida ilusti" ja annab selleks ka arusaadavad õpetussõnad nagu nt "keera rooli". See on hea nipp. Mulle meeldib sõna kuulata. Täiskasvanud võiks ka rohkem sõna kuulata. Püsige veel võimalikult palju kodus, et viirused saaks ära kaduda. Tehke kodutöid ning võtke lapsed ka appi. Mina aitan ka alati heameelega!
Käisime üks päev Bussuga vuramas. Tead, kui iga päev sõidad, siis ei saagi aru, et see nii tore oleks. Nüüd ma saan nii harva sellega reisida, et kohe ärevus tuleb, kui emme ütleb, et lähme Bussuga sõitma. Ma panen jalad ruttu ruttu tööle, et vaid kiiremini saaks seiklema. On ainult üks hetk, mil ma liigun veel kiiremini - siis, kui vanni saab! See mu lempar! Ükspäev olin kaval ja kasutasin võimalust, mil emme tegi arvutis tööd ja väga ei jälginud, mis ma toimetan. Kaunistasin vildikaga oma käed ja näo täis, hihi! No mis sa arvad, mis õhtul sain? Eiiiii, mitte õiendada. See ei olnud minu süü, vaid emme, et ta ei öelnud, kuhu vildikaga joonistada võib. Ma sain vanni!!! Sotaputast (nii ütles emme, aga mu meelest olin täitsa ilus) emme pilti ei teinud, aga snäppis mind vannis. Ei tea, kui ma suureks saan, kas mind häirib see, et ta teiega neid jagab? Ah, ehk mitte..
Issi (ja natuke emme ka) teeb kodu kõrval iga päev metsas tööd. Mina ei taha teha. Ütlesin, et tahan õue, aga ma ei mõelnud selle all seda. Metsas on palju võsa ja juurikaid ja oksi, kuhu ma koguaeg koperdan ja haiget saan. Mul on lausa kaks kriimu näos. Emme ütleb, et me võime seal mängida ka, aga ma ei taha. Võib-olla kunagi hiljem. Issi on tubli ja töökas, emme tahab ka olla, aga mina ikka annan endast maksimumi, et nad mõistaks mu soove - kui nad tahavad mind sinna, siis hoidku süles ja viigu mind sinna, kuhu näpuga näitan. Jah, niimoodi. Teine variant on mängida õues, õiges õues. See, mis maja ees ja ümbruses on. Aga ma annan andeks, näen, kuidas emme üritab mu olemist seal lõbustada. Mängisime ükspäev kõlapulkadega, uudistasime lepatriinut, matsime pähkli maa alla. Üks kord vihma käes laulis ta mulle kalli-kalli laulu, Uku versiooni:
Kalli-kalli, kalli-kalli, mu Ukule.
Kalli-kalli, kalli-kalli ja musi Ukule.
Kalli-kalli, kalli-kalli, mu kaisu Ukule.
Kalli-kalli, minu Ukule.
Okei, tegelt natuke on mul seal tore ka. Natuke. Emme-issi ütlevad, et varsti on toredam. Ma ei tea, mis tähendab varsti, aga eks ma usun neid. Ja ma ei saa ka aru, miks mul seal peaks toredam hakkama, aga eks elame-näeme.
Vot tore on õhtuti enne tudi muumisid vaadata. Mul on kõikide peategelaste nimed selged. Ma ise neid ei ütle, sest ma hoian veel oma sõnavara mõttes, nagu targad inimesed, aga kui küsida, siis oskan pildil õiget kohe näidata. Muumisid vaatan vahel emmega, vahel issiga kahekesi, vahel kõik kolmekesi. Oleneb, kellega ma magama lähen. Kõik koos on kõige mõnusam. Ma tihti, kui emmega magama sätime, lähen võtan issilt ka kätu, et me ikka ühise perena õhtuga ühele poole saaks. Mu meelest on see armas. Ma olen ise ka armas. Pikutasin üks õhtu emme kõrval, emme-issi voodis, sest see on mu lemmikkoht. Keerasin end emme poole ja panin talle käe ümber, vaatasin silma ja nautisin selles hetkes olemist. Emmega. Kahekesi. Kaisus. Naeratasime. Ja läksime tuttu.
Olen õnnelik laps, et emme ja issi minuga palju koos on.
Olen õnnelik, et kui emme-issi on tööl, siis nanana-d mängivad minuga. Ja kutsud.
Pildil olen Gaudiga, kellega koos saame järgmine nädal 2-aastasteks! Emmel tuleb ka sünnipäev. Järgmine nädal saab vist palju pidu panna! Ilma külalisteta, aga see pole hullu. Kui torti saab, siis on kõik hästi!