Ma kirjutasin (jajah, emme kirjutas, aga mina inspireerisin) viimati aprilli lõpus. Siis, kui oli veel eriolukord riigis. Jah, sellesama koleda viiruse pärast, mis siiani ringi tatsab. No ma võin öelda, et õnneks meist on see mööda läinud, kuid muideks täitsa lähedalt. Aga nagu ma eelmistes postitustes mainisin, siis mulle see kodus olemine meeldibki rohkem, kui lasteaias käimine. Minu poolest võikski siin metsas koguaeg olla ja emme-issiga mängida. Okei, olgem ausad, autoga tahan ka vahel ringi seigelda. Biss (nii ütlen ma Bussu kohta) või bemmi (seda vast mõistad ise ka), mul ükstapuha! Aga mitte sellest ei taha ma praegu rääkida..
Teate mis!? Ma nüüd ehitangi oma pesa siia, siia metsa, sest siin on nii hea. Hetkel elame nanana-de juures, aga saame nüüd nende kõrvale metsa-kännu-otsa oma tuba-oma luba valmis meisterdada. Oma kätega, minu kätega, minu pisikeste, kuid väga osavate kätega. Kuna ma olen nii väike ja unustan kiirelt oma vinged tegemised ära, siis oleks ju tark need üles kirjutada. Nii teemegi. Räägin teile oma lugu, kuidas ma 2-aastaselt maja hakkasin ehitama!
Tegelikult see kõik algaski aprillis. Ma viimases postituses ka kurtsin oma mure, kuidas emme-issi muudkui teevad metsa, aga mulle ei meeldi seal üldse olla, sest seal on igal pool ainult võsa ja maas on juurikad ja ma koguaeg koperdan ja kriimustan end seal. Emme ikka üritas mind seda kohta armastama panna - mängisime kõlapulkadega, uudistasime lepatriinusid ja muid putukaid, mängisime erinevaid vahvaid mänge, kuid ega ma pikalt seal olla ei viitsinud. Mäletan veel, et iga kord, kui vihma sadas, oli kohe hädasti sinna vaja minna lõket tegema. Loomulikult mind see vihm ei seganud, aga mulle ei meeldinud, et emme ja issi toimetasid ehk minuga ei mänginud. Aga ma mõistsin, et see oli vajalik, sest kuival ajal on ohtlik tuld teha. Issi ütles, et ka väiksest sädemest võib tulekahju tekkida. Tuleb olla väga ettevaatlik! Ettevaatlik tähendab, et sa vaatad ette. Mitte jalge ette, vaid tulevikku. Proovid ära hoida õnnetusi.
Ma sain alles hiljuti omale mootorsae. See päris hästi ei tööta, sest puud jäävad terveks, aga vähemalt teeb see õiget häält ning ma näen sellega väga asjalik välja. Ma olen natuke kurb, et mul seda siis ei olnud, kui me metsa tegime. Siis olid meil (loe: issil) tööriistadeks võsalõikur, mootorsaag, oksatangid. Esimene oli issi lemmik, sest sellega oli nii mugav ja lihtne platsi puhtaks saada. Mul seda ei lubatud proovida. Mina sain emmega koos oksatange kasutada, see oli äge. Mootorsaagi mulle ka muidugi ei lubatud, kuid emme küll sai. Võttis ühe väikse puu maha ja oli selle üle väga uhke. Ma olen ka ta üle uhke. Issi üle natuke rohkem, sest tema oli nagu tõeline metsamees. Nii palju suuuuuuuuuuri puid saagis maha. Kahjuks juhtus tal ka õnnetus. Väga kurb õnnetus. Ei, tema on terve, aga üks linnupere sai suure trauma. Issi avastas, et võttis maha puu, kus oli rähni pesa sees. Puu oli juba ka palkideks saetud. Issi jättis pesaga palgi alles, et sellest linnumaja teha, kuid südant piinas see ikka mitu päeva. Ühtlasi käis samal ajal arutelu, et mis me oma talu nimeks paneme. No mis sa arvad, mis välja mõtlesime? Just nii, kui kõik läheb plaanipäraselt, siis meie kodu hakkab olema Rähni talus.
Ma ei tea, miks emme töökäigus väga pilti ei teinud, aga pärast 2 kuud on täielikust metsapadrikust saanud mõnus plats, kus veel kõndida tiba ebamugav, aga täitsa võib juba tatsata. Teisel pildil on näha üliägedat kiviaeda, millega issi nägi hullult vaeva, et see välja kaevata ning sinna sissesõidutee teha. Lahe mõelda, et keegi oli kunagi siin. Nüüd oleme meie!
Ma pean ütlema issile, et otsigu mõned videod välja, et teile edasist töökulgu ka näidata. Emme ei mõelnud üldse tol hetkel selle jäädvustamise peale, aga õnneks issi kaamera ikka aeg-ajalt filmis.
Igaljuhul olen mina nüüd tark ja osav metsamees. Kui ma suureks ja rikkaks saan, ostan endale kindlasti päris mootorsae. Võsalõikur ja oksatangid kuluvad ka kindlasti metsas elades ära. Hea tuju on mul niikuinii olemas, seega kogu töö ja vaev on rõõmuga tehtud-nähtud!